Astusin lifti ja kohe, kui minuni jõudis teadmine, kellega ma seal olen, hakkas mul külm higi mööda selga jooksma. Tegin näo, nagu ma poleks märganud, kes mu kõrval seisab, aga tema irvitusest oli näha, et hirm oli mulle näkku kirjutatud. Aga kes siis ei kardaks, kui on samas liftis kooli suurima kiusupunniga, kelle eest ta sel hetkel põgeneda ei saa. Ta tõmbas juba käed rusikasse, kui äkki lift suure hooga peatus. Ma paiskusin teise nurka, poiss hüppas ehmatusest lakke. Ma kartsin rohkem, kui enne, aga õnneks teadsin, kuhu lifti seiskumise puhul vajutada. Poiss oli ka hirmul, võib isegi öelda, et rohkem kui mina. ''Appii! Me jäämegi siia! Õhk saab otsa!'' Ta ahmis õhku, kuigi hapnikut oli küll ja küll. ''Me oleme igaveseks lõksus! Ma pean abielluma ämblikuga! Mis me teeme, mis me teeme? See on sinu süü.,'' halises ta. Ma vaatasin tükk aega teda nii, nagu ta oleks hulluks läinud ja järsku sain ma aru, milles asi. Kuratlik irve tekkis mu näole kohe, kui mulle kohale jõudis, et poisil on klaustrofoobia. Kättemaksuhimu oli suurem, kui tavaliselt. Tahtsin seda talle juba nina ette hõõruda, aga lift hakkas jälle liikuma. Olen kindel, et varsti teab kogu kool sellest.
10 kommentaari:
Lahe lugu!!!!!!!!!!
=) =) =) Tänks! :) :) :)
:D ;) ;) :D ;) ;) :D
See on täiega lahe lugu!
Ma olen Kattriga nõus:D
lahe!!!!!!!!!!!!!!!!:)
Ma hakkan seda kindlasti lugema väga hea lugu!:)
Tee veel lugusid!!!
tee jah!!!
tte jah!
Ma armastan su lugusid ja ta ei saa teha tal pole aega!:S
sry, pole aega... ;(
eem, kui kellelgi on mõtteid, millest ma võiksin kribada siis palun siia või postkasti =)
Postita kommentaar