Irvik-kiisu

Selle luuletuse mõtte andis Krislin. Noh, tegelikult ta mõtles seda ja jutuna, aga täna oli mul lihtsalt luuletuse-tuju:)

Läks üks kass kord mööda teed,

nägi - taeva tõusid veed.

Vaatas, vaatas, naerma hakkas,

lill õie avas, kass jäi vakka.

Läks siis kiisu edasi,

nägi - tuuled vedasid

musti pilvi ühte kokku,

kass, see naerust vajus kokku.

lill nüüd õie sulges, 

ja nii see reis siis kulges,

kuni väike vihmapiisk

kassi peale langes siis,

Nüüd meil oli äike käes,

kass koju lippas kõigest väest.

Loodan, et lugu teid õpetab, 

ära irva nagu see Irvik-kiisu seal.

Mina, kummitus

Olin ühes mahajäetud majas. Istusin põrandal, mingisuguse kaltsu peal ja vaatasin ringi. Mu pilk jäi pidama maalil seina peal, sest mulle tundus, nagu oleks sealt vahelt midagi punast tilkunud.Tagapool oleva akna lõi tuul lahti. Valged kardinad laperdasid tontlikult. Külm tuul pani mind judisema. Tõusin, et panna aken kinni. Vaatasin aknast alla. Oli pilves öö. Nägin, kuidas mingi valgetes riietes hallipäine vanamees maja poole hõljus (kodukäija, nagu ma hiljem aru sain). Ta möödus hoovis olevast surnud õunapuust ja haihtus siis. Kusagil kaugemal silmasin omaarust ka mustas kuues vikatiga meest, aga ma märkasin midagi, mis mulle rohkem korda läks. Õunapuu otsa oli mu parim sõber oksa tõmmatud. Minu närvid ei pidanud enam vastu ja ma jooksin majast minema, aga oli juba liiga hilja. Olin muutunud kummituseks.

Kui meeldis, võin kirjutada järje...

Heipaa =)

Sorry, et ma pole ammu kirjutanud, aga mõtteid pole.... Kui teil on mõni põnev idee, siis palun öelge mulle ;)

(kriban soovilugusid kahh (võib-olla))             

Liftilugu

Astusin lifti ja kohe, kui minuni jõudis teadmine, kellega ma seal olen, hakkas mul külm higi mööda selga jooksma. Tegin näo, nagu ma poleks märganud, kes mu kõrval seisab, aga tema irvitusest oli näha, et hirm oli mulle näkku kirjutatud. Aga kes siis ei kardaks, kui on samas liftis kooli suurima kiusupunniga, kelle eest ta sel hetkel põgeneda ei saa. Ta tõmbas juba käed rusikasse, kui äkki lift suure hooga peatus. Ma paiskusin teise nurka, poiss hüppas ehmatusest lakke. Ma kartsin rohkem, kui enne, aga õnneks teadsin, kuhu lifti seiskumise puhul vajutada. Poiss oli ka hirmul, võib isegi öelda, et rohkem kui mina. ''Appii! Me jäämegi siia! Õhk saab otsa!'' Ta ahmis õhku, kuigi hapnikut oli küll ja küll. ''Me oleme igaveseks lõksus! Ma pean abielluma ämblikuga! Mis me teeme, mis me teeme? See on sinu süü.,'' halises ta. Ma vaatasin tükk aega teda nii, nagu ta oleks hulluks läinud ja järsku sain ma aru, milles asi. Kuratlik irve tekkis mu näole kohe, kui mulle kohale jõudis, et poisil on klaustrofoobia. Kättemaksuhimu oli suurem, kui tavaliselt. Tahtsin seda talle juba nina ette hõõruda, aga lift hakkas jälle liikuma. Olen kindel, et varsti teab kogu kool sellest.

Blogi

Hakkan oma blogi pidama. Kirjutan siis siia erinevaid jutte.